Aroonia – loe lisaks

Aroonia (Aronia) on heitlehiste lehtpõõsaste perekond roosõieliste sugukonnast, sinna kuulub kolm looduslikku liiki Põhja-Ameerika idaosas. Valged või roosakad õied on kännastes, marjataoline õunvili, rahvapäraselt mari, on must või punane. Nüüdseks on arooniat kultiveeritud ka Euroopas, sh Eestis. Meil kasvatatakse peamiselt musta (A. melanocarpa), harvemini punast arooniat (A. arbutofolia), viimast põhiliselt ilutaimena nii haljasaladel kui ka hekina.

Musta aroonia õied on valged, õitseb tavaliselt mai lõpus, juuni algul. Viljad, mis muutuvad mustaks augusti lõpus või septembris, on söödavad, kasutatakse ka ravimiseks.

Põõsas on 2–3 m kõrgune. Võrsed peaaegu paljad, lehed elliptilised või äraspidimunajad, peensaagja servaga, 3–6 cm pikad, 2–3 cm laiad, pealt tumerohelised ja läikivad, alt pearoo kohalt karvased. Sügisel lähevad lehed punaseks, mis teeb põõsa eriti dekoratiivseks.

Mullastiku suhtes vähenõudlik, kuid valguslembene aroonia on meil täiesti külmakindel. Laialdasemalt hakati teda Eestis kasvatama alles eelmise sajandi keskel. Selleski lühikeses ajaloos olevat olnud nii tõuse kui ka mõõnu: aegu, mil kohalikud veinitööstused ja loodusravientusiastid hindasid arooniat kõrgelt, aga ka aeg, mil nii ühismajandites kui ka kodustes aedades roogiti põõsaid halastamatult välja.

Arooniates on suhteliselt palju kuivainet, kuni viiendik viljade massist. Küpsetes arooniates on 8–10% suhkruid (glükoos, fruktoos, sahharoos), aga magusat maitset varjutavad orgaanilised happed (0,8–1,0%) ja parkained (kuni 0,7%), mille koosmõjul magus maitseaisting sööja keelel lihtsalt ei avaldu.

Happed (põhiosas just sorbiinhape) ja parkained tagavad värskete viljade kauaaegse säilivuse. Peale sorbiinhappe on arooniates piisavalt ka sorbitooli. Bioflavonoidsete ühendirühmade (katehhoolid, flavoonid, antotsüaanid jne) poolest on aroonia puuviljaaias esikohal. Bioflavonoidid on looduslikud antioksüdandid, mis neutraliseerivad liigsete vabade radikaalide kahjulikku mõju organismis.

Marjades võib nimetada veel mitmeid kasulikke toimeaineid, nagu A-provitamiini karotiini, C-, B1-, B2-, D- ja PP-vitamiini. Rasvlahustuvad vitamiinid E ja K on koondunud põhiliselt seemnetesse. Taimeriigis ei ole arooniale võrdväärset P-vitamiini sisalduse poolest, mida leidub marjades eri andmeil 2000–4977 mg%.

Mineraalainetest mainitakse kaltsiumi, molübdeeni, mangaani, vaske, rauda, boori. Eriti rohkesti leidub joodi, mille sisalduselt on aroonia taimeriigis üks esimesi. See aine on väga oluline kilpnäärme töö reguleerimisel.

Raviks otstarbel

Ehkki arooniamarjade ja neist valmistatu regulaarne väheses koguses tarvitamine tugevdab tervist, kasutatakse nii mitmegi haiguse või vaevuse otseseks raviks neid märgatavalt suuremates kogustes. Üldjuhul soovitatakse kolm korda päevas pool tundi enne sööki kas süüa 100 g värskeid marju või juua 50 g arooniamahla (soovi korral võib lisada 1 spl mett).

Pealtnäha pole kogused eriti suured, kuid needki annavad meile P-vitamiini päevanormi mitmekordselt ületava koguse ja ka joodi kipub organismi pisut liialt kogunema. Seepärast soovitatakse arooniaga ravimise kuuri kestust 10 päevast maksimaalselt 30 päevani. Seejärel tuleb aroonia kasutamisel teha vaheaeg, et organism saaks toimeaine(te) liigvarudest vabaneda. Vajaduse korral võib arooniaravi kuuri korrata 1–2 kuu pärast.

Arooniat tarvitatakse ka ateroskleroosi ehk veresoonte lupjumise vastu, ta aitab veresooni laiendada ja nende seinu tugevdada. Efektiivseks peetakse arooniat (eriti mahla) hemorraagilise diateesi korral (kui on eelsoodumus vere imbumiseks soontest kudedesse või kehaõõnde).

Tooreid marju soovitatakse süüa endokardiidi (südame sisekesta, eriti südameklappide põletiku) puhul.

Arooniat ei ole soovitav kasutada vere suure hüübivusega haigetel ja madala vererõhu korral.

 

Arhiivis